ELi ühtne käibemaksuregistreering: mis muutub 2028?

ViDA ühtne käibemaksuregistreering ehk Single VAT Registration (SVR) ei ole enam plaan, vaid kehtiv õigus: ELi Nõukogu võttis direktiivi (EL) 2025/516 vastu 11. märtsil 2025, see jõustus 14. aprillil 2025 ja selle SVR-meetmed hakkavad kehtima 1. juulist 2028. See ei tähenda, et Eesti ettevõte saab sellest tähtajast alates müüa kogu Euroopa Liidus ühe käibemaksunumbriga. Lahendus koosneb kolmest eraldi mehhanismist: laiendatud OSS ehk piiriülese müügi ühtne deklareerimissüsteem, uus oma kauba teise liikmesriiki viimise erikord ning kohustuslik pöördmaksustamine. Kumbki neist ei kustuta automaatselt olemasolevaid välisriigi registreeringuid, kui ettevõttel on sihtriigis muud maksustatavat käivet, mida uued reeglid ei hõlma.

Miks 1. juuli 2028 ei too üht ELi käibemaksunumbrit?

Kujutage ette tüüpilist olukorda: Eesti e-kaubandusettevõte hoiab kaupa Saksamaa või Soome laos ja müüb sealt otse kohalikele klientidele. Praegu tähendab see reeglina kohalikku käibemaksuregistreeringut selles riigis. 2028. aastal see vajadus paljudel juhtudel väheneb, kuid ei kao täielikult. Õigusakt on vastu võetud ja liikmesriigid peavad selle ülevõtmiseks vajalikud normid avaldama hiljemalt 30. juunil 2028 ning kohaldama alates 1. juulist 2028. Aga sisu on nüansirikkam kui „üks number, kõik riigid”. Tegelikult on see kolme erineva tööriista komplekt, mis igaüks katab erineva olukorra.

Mida ViDA ühtne registreerimine päriselt muudab?

Kolm meedet, mis 1. juulil 2028 jõustuvad, töötavad eraldi ja tuleb neid ka eraldi mõista:

• OSS-i suurem ulatus: ühtne e-poe deklareerimissüsteem (One Stop Shop) hakkab katma senisest laiemat ringi kohalikke B2C-müüke, mitte ainult piiriülest kaugmüüki.
• Oma kauba liikumise erikord: uus transfer of own goods skeem, mis lubab osa laoliikumisi deklareerida ühe riigi kaudu ilma sihtriigi registreeringuta.
• Kohustuslik pöördmaksustamine: kui tarnija ei ole registreeritud riigis, kus käibemaks kuulub tasumisele, ja ostja on seal juba VAT-numbriga, läheb maksukohustus automaatselt ostjale.

Kõik kolm vähendavad olukordi, kus mitme riigi registreeringut vajatakse, kuid ükski neist ei loo üht üleliidulist käibemaksunumbrit ega ühtset deklaratsiooni ettevõtte kõigi tehingute jaoks, nagu Euroopa Komisjon selgesõnaliselt märgib.

Mis juhtub, kui Eesti ettevõte viib kauba teise ELi riigi lattu?

See on koht, kus enamik segadust tekib. Uus oma kauba teise liikmesriiki viimise erikord lisandub käibemaksudirektiivi artiklitega 369xa–369xk ja liikmesriik peab lubama selle kasutamist igal maksukohustuslasel, kes teeb hõlmatud kaubaliikumisi. Skeem katab direktiivi artikli 17 lõikes 1 kirjeldatud kauba viimist teise liikmesriiki, kuid ei hõlma kaupu, millelt sihtriigis ei ole täielikku sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. See tähendab, et kui teie kaup läheb näiteks osaliselt maksuvaba kasutusse, erikord ei sobi.

Oluline on ka see, et erikord ei ole valikuline tehingute kaupa: direktiiv sätestab, et erikord kehtib kõigi oma kauba liikumiste kohta, mida teeb erikorraga liitunud maksukohustuslane, mitte üksikute mugavate tehingute puhul eraldi valitult. Deklaratsioon tuleb esitada elektrooniliselt igal kuul, tähtajaga järgmise kuu lõpp, ja seda ka siis, kui sel kuul ühtki kaubaliikumist ei toimunud. Null-deklaratsioon jääb kohustuslikuks.

Sisendkäibemaksu koha pealt on lõks lihtne unustada: selle erikorra deklaratsiooniga ei saa siht- ega lähteriigis tekkinud sisendkäibemaksu maha arvata. See tuleb üldjuhul taotleda tagasi eraldi käibemaksu tagastamise korra kaudu või arvata maha kohaliku deklaratsiooni kaudu, kui ettevõttel on seal registreering muul põhjusel. Andmeid tuleb säilitada kümme aastat alates kaubaliikumise aasta 31. detsembrist ja teha need maksuhaldurile nõudmisel kättesaadavaks.

Millal OSS aitab ja millal kohalik registreering jääb?

Alates 1. juulist 2028 laieneb liidu OSS ka teatud kohalikele B2C kaubamüügi olukordadele, näiteks müügile ilma veota või müügile, mille vedu algab ja lõpeb samas liikmesriigis, kui müüja ei ole seal asutatud. Praktikas: kui Eesti hulgimüüja kaup lebab Poola laos ja müüakse otse Poola tarbijale, saab selle sageli deklareerida OSS-i kaudu, mitte kohaliku Poola käibedeklaratsiooniga.

Aga OSS ei ole universaalne käibemaksudeklaratsioon. Kohalik registreering jääb vajalikuks olukordades, mida uued reeglid ei kata: kui ettevõttel on sihtriigis muud maksustatavat käivet, mida OSS ei hõlma, kui müük toimub teisele ettevõttele (B2B), kus kehtib tavaline arvete süsteem, või kui soovite sihtriigis tekkinud sisendkäibemaksu maha arvata otse kohaliku deklaratsiooni kaudu, mitte tagastustaotluse kaudu. Euroopa Komisjon rõhutab, et SVR vähendab olukordi, kus mitut registreeringut vajatakse. See on ettevaatlik sõnastus, mitte lubadus, et registreeringud kaovad. Kui ettevõttel on sihtriigis püsiv tegevuskoht või muu kohalik maksukohustus, mida OSS ega SVR ei kata, jääb kohalik registreering endiselt reaalseks vajaduseks.

Millised on tähtajad ja kust tuleb 10 000 euro piirmäära segadus?

Üks ekraan, neli kuupäeva, mida segi ei tohi ajada:

• 30. juuni 2028: liikmesriigid peavad direktiivi ülevõtmise normid vastu võtma ja avaldama; samuti viimane päev, mil call-off stocki lihtsustuse alla saab uusi kaubaliikumisi alustada.
• 1. juuli 2028: OSS-i laiendus, oma kauba erikord ja kohustuslik pöördmaksustamine hakkavad kehtima.
• 30. juuni 2029: direktiivi artikkel 17a lakkab täielikult kohaldumast, ehk vana call-off stocki lihtsustus lõpetab oma elutsükli.
• 1. juuli 2030: piiriüleste B2B tehingute digiaruandluse ja e-arvel põhinevad nõuded, mis on eraldi ja hilisem ViDA etapp, ei seondu SVR-iga otseselt.

Selge segadusekoht on käibelävi. SVR-meetmetele endile ei ole kehtestatud käibeläve. Nendega sageli segi aetud 10 000 euro piirmäär on eraldi, juba varem kehtiv reegel, mis puudutab teatud piiriüleseid B2C kaugmüüke ja elektroonilisi teenuseid. Kui teie ettevõte jääb selle piirmäära alla, kehtivad teile teised, varasemad reeglid. SVR ei muuda seda arvestust.

Call-off stocki lihtsustus (praegune erikord kaubale, mis liigub kliendi lattu enne müüki) tuleb seega üle vaadata enne uue erikorra täielikku kasutuselevõttu: kes juba kasutab seda lihtsustust, peab teadma, et see kehtib paralleelselt uue skeemiga kuni 2029. aasta keskpaigani ja mõistma, kumb variant tema kaubavoole sobib.

Mida teha 2026. ja 2027. aastal?

Kahel eelseisval aastal on mõtet teha kodutöö, mitte ootama jääda. Neli sammu, mis ei maksa midagi ja säästavad hiljem palju:

• Kaardistage kõik lao- ja kaubaliikumised teistesse liikmesriikidesse: kus kaup füüsiliselt liigub ja kelle omandisse.
• Eristage B2C-müük VAT-numbriga B2B-ostjatest, sest pöördmaksustamine ja OSS puudutavad neid erinevalt.
• Vaadake üle olemasolevad välisriigi registreeringud ja sisendkäibemaksu tagastamise protsessid, sest oma kauba erikord neid asendab ainult osaliselt.
• Jälgige Eesti rakendusakte ja Euroopa Komisjoni selgitavaid materjale. Komisjon on oma rakendusstrateegias märkinud, et SVR-i oma kauba mooduli ja pöördmaksustamise praktiliseks ühtlustamiseks koostatakse eraldi selgitavad märkused. Enne neid ei tasu lõplike Eesti portaali- või andmeväljade nõudeid faktina esitada – see osa on 2026. aasta suve seisuga veel kinnitamata.

Kes praegu loodab, et 2028. aasta suvi lahendab kõik ühe VAT-numbriga, peab kava enne selguse saabumist üle vaatama. Kuupäevad on paigas, mehhanismid on kirjas seaduses. Aga see, kui suure osa oma senisest välisriigi registreeringute koormast igaüks reaalselt maha saab, sõltub konkreetsest kaubavoost ja ostjaskonnast, mitte üldreeglist.